Beebi

Ma olen olnud viimased paar kuud nagu transis. Nagu udus. Aga sellises udus, kus juhtuvad imed. Ja kus võib ka kõik täiega pekki minna. Aga siis selgub, et see pekk on just see, mida vaja oli. Et oli hea pekk 😀

Üheks selleks pekiks oli mu õnnetus. Et nagu KUIDAS on võimalik, et arenacrossi harjutusringide ajal, kus ühel rajapoolel oleme ainult mina ja minu seljataga olev kutt ja kui mina just maandun hüppelt ja tema on otsustanud täpselt minu joones sõita nii, et ta maandub mulle PEALE. Õnneks oli see õnnelikult “peale”, ehk siis tema jalarauad rebisid mu seljast ja tagumikust vaid sentimeetrite kaugusel oleva plastiku puruks. Mu vasaku põlve juurest oli radikas lõhki ilmselt tema ratta esiamortidest. Aga mu parem põlv jäi ikka alla, ja oi mis pauguga see vastu maad lendas ja minu ratas veel sellele peale. Ja gaas jäi peale, kaevus maa sisse! Ratas oli külili, mina selle all, aga tagumine ratas kihutas tühja täistuuridel, suitsu lendas ja ma ainult suutsin seal kuidagi kõveras mõelda, et “hoia rattast eemale, hoia rattast eemale” kuni mootor lõpuks seiskus. Veidi sürr oli seal niimoodi, et proovid püsti saada ja siis on et.. ok, ma vist ei tõuse siit. Ja siis nagu lased vabaks.. ja oled niimoodi meritäht seal keset krossirada.. ja kõik siblivad ja parameedikud tulevad panevad sulle kaelakaitsme ja keegi teine juba viib ratast minema ja siis inimesed tõstavad su ja viivad ja kiirabi ja shokk. Ja kui mul keha seal haiglas šokist täiesti rappus ja ma seal ulgusin, sest ma ei saanud seda värisemist kuidagi peatada ja see oli täiega scary.. siis ainuke mõte mu peas oli, et ma pean selle tunde endale mälupanka salvestama, sest “ma pean selle ka oma filmi panema!”

Esimese episoodi filmimine ise oli paras disaster, sest meil oli ainult 6 tundi päevavalgust ja väljas olid miinuskraadid ja pooled asjad jäid filmimata ja kõige tagatipuks lasin ma oma 1st Assistant Directori esimese asjana kell 5 hommikul lahti, kuna ta õõnestas minu autoriteeti igal sammul ega võtnud mind tõsiselt. Mina teda ei palganud, vaid üks mu produtsentidest, kes ka.. ütleme nii, et olen oma tiimis väga suure harvenduse nüüd teinud. Sellest saaks omaette postituste sarja lausa, aga usun, et varsti räägin sellest lähemalt mõnes podcastis. Ja siin ma enne võtteid mõtlesin, et oh ma küll pole see, kellel on oma esimesest produktsioonist õuduslugusid rääkida. Haha.

Nüüd oleme.. khm, OLEN post-productionis. Esimene nädal pärast õnnetust ei tahtnud ma näha ei kedagi ega midagi, nii oma õnnetuse pärast kui ka selle pärast, et tundsin, et ebakompetentsed šovinistid, kes mu võtteplatsile sattusid, keerasid mu võtted lihtsalt täiega pekki, niiet ma ei julgenud isegi musta materjali läbi vaadata. Aga siis tuli juba SToryhive esimene rough cut tähtaeg peale ja mul polnud muud valikut, kui arvuti kätte võtta, sest diivanil külili olin ma ju niikuinii ja liikuda ei saanud. Alguses oli raske, sest vaatasin, et omg, osa materjali on jumala pimedas, osa ei saa üldse kasutada, sest kuskil on mingid logod peal või muu jama jne. jne. Aga mida ma seal diivanil muidu tegin? Vaatasin telekat. filme ja veel filme. Filme, mida olin juba sada korda näinud ja filme, mida nägin esimest korda. Filme, mis olid nii head, et pidin kohti mitu korda tagasi kerima.. ja filme, mis olid nii halvad, et endal hakkas ka piinlik.. Ja ühel hetkel käis mingi klõps. Ja hakkasin märkmeid tegema. Ja MINU film hakkas peas lõpuks uuesti jooksma.

Tegin selle rough cut’i (ehk esialgse tööversiooni) valmis oma algse käsikirja järgi ja esitasin ära. Samal õhtul aga tuli mul keset ööd hoopis uus idee, mida sinna juurde saaks panna ja kobisin voodist üles ja monteerisin hommikuni. Siis olin juba üsna uhke oma loomingu üle ja kohe kell pool viis hommikul saatsin selle Carmenile, et “vaata, kui ägeda asja ma tegin!”. Sealt tuli aga vastuseks, et “kuule, see on veits noh.. jama :D”.

Carmen on ilmselt ainuke inimene, kellel ma endale üldse midagi öelda lasen, niiet võtsin paberi ja pliiatsi välja kuulasin tema soovitusi, ise mõeldes, et noo ma ei tea, kas see toimib. Aga ta ütles, et ma proovikski kasvõi. Ja ma proovisin. Ja see oligi ainuke viis, kuidas see film elama saada. Ma pidin sinna OMA HINGE sisse panema. Ja ma kartsin seda. Sest enne oli see selline kõrvaltvaade ja mitteisikuline, aga nüüd on see nii.. personaalne. Mis ta pidigi algusest peale olema. Ja niimoodi ma olengi nädalate kaupa juba tikkinud oma filmi sisse tükikesi oma hingest. Ehitanud seda nagu oma last, sest see projekt on minu päris esimene päris film. See pole tele, vaid nagu mu õdegi ütles, kui ta nägi mingit neljandat versiooni vist, et “kuule, see ongi nagu päris ju”. No shit. Aga see on päriselt olnud üks mu elu raskemaid ja samas ka kõige arendavamaid ja põnevamaid aegu.

Kas teadsite, et helilooja leidmine on üks keerulisemaid asju post-produktsioonis? Mina ei teadnud. Õppisin seda üsna kalli hinnaga ja kooliraha läks nii Eestisse kui ka siia Vancouverisse. Otsisin õiget inimest nädalaid, kui mitte kuid. Esialgne inimene hüppas alt ära pereprobleemide tõttu, olin ühenduses mitme teise toreda inimesega, aga no näiteks palusin ma klassikalise muusika heliloojalt elektroonilist muusikat. Nagu d’oh. Nüüd ma saan jah aru KUI palju aega see kõik võtab ja et “helilooja” ei tähenda veel seda, et võid kõike tellida. Ei lähe ju sushirestorani pooltoorest veiselihasteiki tellima eksju. Jälle targem.

Jama on selles, et meile on tähtajad peale pandud rahastaja ehk siis Storyhive poolt. Algul, olles teletaustaga, tundus see kolm kuud olevat maa ja ilm. Nüüd, olles filmi produktsioonipoolega väga intiimselt tuttavaks saanud.. pool aastat oleks olnud etem. See kolm kuud on täiesti rabelemine ja jõulud ja ega siin pole inimesi jalaga segada. Ja need, kes on, küsivad teenuste eest tuhandeid dollareid, mida mul pole. Ja ma teen kõigest kaheksat minutit! KAHEKSAT! Kolm kuud ja kaheksa minutit. Paneb suured filmid täielikult perspektiivi, eks. Ja KUI RASKE on filmi teha, nii vaimselt kui füüsiliselt. Üks mu sõber ütles tabavalt, et “Filme ei lõpetata, need hüljatakse”. Sest võid ju igavesti jääda muudatusi tegema.

Aga siin ma olen, jälle keset ööd. Lõpetasin just oma uuele heliloojale muusika juhendilehe täpsustuste tegemise ja kuulan tema Soundcloudi kanalit. Meil oli täna tähtis miiting, kus panime paika täpselt stiili ja kuhu mis läheb ja nüüd tema hakkas muusikat kirjutama. Homme helistan Ontariosse, kus on meie sound mixer ja designer (helidisainer), kellel on üle 10a Hollywoodi filmide kogemust ja kes võttis muga ise ühendust ja on nõus töötama väga suure hinnaalandusega, sest talle meeldib mu projekti idee. Kõik inimesed, kes on mu põhimeeskonnas, tulidki ja leidsid mind ja mina neid ja nad tulid – kes tasuta, kes väga suure soodustusega – ainult selle projekti olemuse pärast. Muidu sellist asja SIIN kümnetuhande dollariga poleks elusees kokku saanud panna (tegelikult räägime siin juba ilmselt 13-15 tuhandest, sest eelarve on ühe mu produtsendi tõttu nii lõhki kui lõhki-jälle õppetund). Eestis jah, teine asi, aga samas oleks Eestis läinud jälle keeruliseks filmile vajalike teatud loomeinimeste leidmisel, sest neid lihtsalt POLE. Ja Eestis ei tule keegi ja ei ütle, et kuule siin on kümme tonni, tee nüüd film 😀

Ma olen nii-nii tänulik kogu selle protsessi eest. Nagu ütlesin, on see olnud ääretult raske, kuna olen pidanud võitlema veel omaenda kehaga füsioteraapias, et jalg jälle liikuma saada, aga kui mul poleks seda õnnetust olnud, oleksin ma lennelnud mööda kohalikke mägesid oma uue lumelauaga ja oleksin võib-olla viimasel hetkel avastanud, et “ups, see pole tele ja ei, ma ei tulista seda viimasel minutil puusalt valmis, nagu harjunud olen”. Vot SIIS oleks alles tõesti PEKKIS olnud.

Nüüd läks mu uus, varaseks jõulukingituseks saadud 600-dollarine lumelaud poodi tagasi. Mul on praegu tähtsamaid asju käsil, ja ei, ka juuste pesemine pole üks neist 😀 Niiet kujutage ette Saarat siin sassis juustega oma märkmete ja väliste kõvaketaste mäe otsas oma Macbook Pro ja Final Cut’iga. Aga ma teen midagi, millest olen unistanud juba niikaua, kui ma mäletan. Ma mõtlesin midagi oma peas, kirjutasin selle üles, me filmisime selle ja nüüd ma panen selle kokku. Nagu PÄRISELT. See on minu lugu, minu tõde, osa minust, minu beebi.

Ma teen FILMI.

Ja ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.

dobac3 (58 of 89)+3

(pildi autor: Maur Mere)
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s